Tähtis teade täna. T-day on Talgutee taasärkamise päev. D-day, 6. juuni 2014 – Normandia dessandi 70-aastapäeval jõuab Inglismaalt Eestisse talguline, kes annab põhjust härdalt meenutada möödunud aasta talguid Devonis ja põnevusega oodata talguid Eestis järgneva kolme nädala jooksul.
Eestimaa Looduse Fondi talgusuvi on kirju, liblikakirju. ELF 15. talgusuvi kannab Liblikate Aasta nime ja liblikas 2014 talgusuve vapil on Päevapaabusilm.
Talgud 2014 http://talgud.ee/talgud/2014
Liblikate aasta retked http://www.talgud.ee/liblikate-aasta/retked
Inglismaa vabatahtlike organisatsiooni TCV ajakirja Roots (Juured) sügiseses väljaandes ilmus nupuke Barry sünnipäevast – Best birthday ever! Sünnipäevapidu ise juhtus olema juulikuus just sel ajal, kui Manchesterist pärit väsimatu Barry multivabatahtlikke eestlasi talgutöödel kantseldas. Peopilt jutu juures ja puha ja pildile mahtusime kõik, ka need, kes magasiini tekstis varjunimede alla peidetud – Andres, Anne-Mari, Ljuda, Peeter, Barry, Pille ja Marju. Meeleolukas pidu on meenutamist väärt.
Roots supporter magazine, The Conservation Volunteers
Talgutee blogi rahvas rändas juulikuus Inglismaal. Eestist Ühendkuningriiki ja tagasi. Lisaks meile võtsid sarnase teekonna ette inglased, vastupidises suunas, Inglismaalt Eestisse. Kohtusime nendega 5. juulil Seale-Haynes ja nüüd on nad siin.
Richard, Ray, Mark, Jan ja Eve käivad meie jälgedes, teevad talgutööd Eesti looduses ja peavad päevikut. Kas sellest koorub sama vägev blogi kui meil? Loeme huviga, blogialgatus paistab siin http://hayrakers.blogspot.co.uk/2013/08/hay-rakers-inc.html
Ühispilt on tehtud Inglismaal – UK ja Eesti vabatahtlikud talgulised.
Volunteers from UK and Estonia. Seale-Hayne, Devon, England.
Kaks päeva oleme tööd vehkinud teha Seale-Haynes, siinse Hannah keskuse heaks. Keskuse ümber on vähem kui aastaga tekkinud imeline aed ja nagu me aru saime, siis suures enamuses vabatahtlike tööna. Nii meiegi.
Esmaspäevaseks ülesandeks sai ettevalmistustööd ühe maagilise tee rajamiseks.
Maa on neil siin savine ja selliste troopiliste ja kuivade ilmade tulemusel kõva kui kivi, aga arvata on, et meie käes pole miskit võimatut, eriti kui meil olid sellised võluvad naabrid.
Plaanisime ja sättisime ja arutasime …
… ja harutasime (lootusetult puntras nööripusasid) ja mõõtsime ja kaevasime ja tagusime ja vedasime ja laotasime ja riisusime nii et higi voolas ojadena …
… ja ei läinudki palju aega mööda kui tulevasest teest tekkis juba aimdus ja tundus et sai päris hää. 
Päris õigesse sügavusse lõikamine jäi juba masinate tööks. Oma osaga jäime igal juhul rahule.
Ja teisipäeval, kui mehed st Barry, Andres ja Peeter meie suurepäraseid nõuandeid sugugi enam ei vajanud, siirdusid Marju, Pille, Anne-Mari ja Ljussi, kes vahepeal kaldus Hannas majas tegutsevatele kunstiradadele, vahelduskes vähe leebamale tööle – maasikad tuli heina seest üles leida, mitu kastitäit taimi pikeerida, maitsetaimede peenar rohida ja üks teerajakene siledaks teha. Tööd jätkus nii hingele kui ihule ja lõppkokkuvõttes sai jälle üks tegus suurepärane päev.
Tegime meiegi kolme päeva töö kahega ja nüüd ootab meid Eedeni aed!
Teisipäeval peale lunch’i suundusin hoonesse kus pesitsevad kunstnikud, et nende töid lähemalt näha.
Peteril on juveeli töökoda. Tema teeb nii lihtsaid kui ka kullast ja teemantitega ehteid. Töökojas on kamin. Kas tuld saab teha? Ei. Sest korstnas on linnupesa. Koos Peteriga käib tööl tema 16-aastane koer.
Sarale meeldib maalida merd. Ta ise ei käi meres ujumas, sest lihtsalt ei oska ujuda ja kardab külma vett. Inspiratsiooni loominguks saab ta nautides merd kaldalt.
Carale päris reaalsust maalida ei meeldi. Tema pildid on fantaasiarikkad. Aga ta tahtis mind üllatada hoopis muuga. Pühapäeval käis tema stuudios 8-aastane õpilane ja ilusa ilmaga otsustas ta viia poisi “plenary’le” (välja joonistama). Tulemuseks oli meie tiimi naabruses elva noore kitse Walteri portree.
Gaviniga olen tuttav juba kaks ja pool nädalat. Kohtusime neljandat korda. Tunne oli nagu oleksime vanad sõbrad. Korra saime pikemalt rääkida tõlkides kusimusi-vastuseid arvuti abil. Ta elab Dartmoori rahvuspargis, paarikümne kilomeetri kaugusel. Ta armastab loodust ja maalib ainult põldusid ja karjamaid. Täna enne sisenemist tema ateljeese vaatasin läbi ukse klaasi kuidas ta töötab. Tema oli lummuses maalimisest, mina – jälgimisest. Ta oli väga tõsine ja asjalik. Tema silmad särasid. Ma pole ammu näinud inimest nii önneliku pilguga. Ta rõõmustab iga hetke üle, sest ta ei tea kui kaua on elada. Mõni kuu või aasta ütles ta eelmine kord. Vahel kui haigus ägeneb, siis ta saab liikuda ainult ratastoolis. Aga praegu ta on heas vormis ja naudib elu.
Hannah’s at Seale-Hayne – mõned aastad tagasi avatud keskus on suuatud puuetega inimestele, kellel on võimalus siin aktiivselt tegutseda. Endises põllumajanduse kolledži kompleksis on piisavalt ruumi. Inimesed sõidavad siia, et vaadata millega tegelevad need, kelle tervis pole sama hea kui enamustel. Ka mina mõtlesin et võiks natuke lähemalt uurida olukorda.
Tööst vabal päeval astusin avarasse ruumi kus seintel ja põranadal oli palju erinevates tehnikates kunsti ja käsitõõd. Mõned kunstitehnikad olid tundamud ja sõbralik Annie lahkelt seletas mis ja kuidas on tehtud. Olin temaga varem kokku leppinud osalemiseks workshopis koos tavaliste osalejatega, kelleks olid puuetega inimesed. Hiljem ilmus ülemus nimega Jo. Peale Annie ja Jo lühikest dialoogi sain aru et minusugustele tavaliselt ei lubata siin tegutseda, vaid ainult kõrvalt vaadata. Õnneks seekord tehti erand.
Muidugi üritus algas teejoomisega. Paari nädalaga olen saanud selgeks, et Inglismaal on traditsiooniks alustada tegevust teejoomisega. Mis siis, et hommikusöök pole kõhust alla läinud. Jõin kaa kaasa. Seltsiks olid juhendajad, kes mõne aja pärast alustavad koostööd puuetega inimestega. Nende abiliste hulgas oli kaks noormeest Tom ja Oliver, kes tõõtavad siin vabatahtlikena. Kui hakkasid saabuma workshopi osalejad, siis kõikidele kõigepealt pakuti teed. Teekannu surisemine tõõd ei seganud. Igaühel oli oma juhendaja ja kõik tegid erinevaid asju. Kogu tegevus toimus naljade saatel. Kahjuks minu inglise keel ei lubanud osaleda naljatamises, aga olin lihtsal rõõmus nende olemisest.
Fotodel puuetega inimeste valmistatud teosed.
Täna tegime ühe trepi. Homme tuuakse peenemat killustikku veel peale. Ühtlasi täitsime kahepäevaku tööplaani ühe päevaga, mille eest premeerime end tuusikuga Eedeni aeda.
Täna käisime Bigbury-on-Sea rannas, kus asub kuulus tõusu-mõõna ajal maast lahutuv Burgh` saar. Maismaa ja saare vahel on u. 250 m laiune liivariba, mis 2 korda päevas vee alla kaob.
Saarel on 1336. aastal asutatud pubi, paar eramaja ja hotell, Art Deco Burgh Island Hotel. See pidi oma ekstreemse asukoha tõttu väga kallis olema, toa hind sõltuvalt aastaajast kõigub 600 £ ümbruses. Pole siis ime, et hotelli kõrval asuv helikopteri maandumisplats hotelliklientide peamiseks saabumis- ja lahkumispaigaks on.
Seal toimus Agatha Christie kriminaalromaani „Evil under the sun“ tegevus, kus kuulus detektiiv, musjöö Poirot, vuntsid kikkis, keeruka mõrvaloo lahendas. Isegi täpselt seesama, filmimisel kasutatud kõrgetel ratastel sõiduriist, meretraktor, seisis saare kaldal.
Tuul oli väga tugev – liiv lendas paljale nahale kui nõelarahe. Proovisin laine ja liivatormi sees krabisid leida – ühtegi ei näinud. Kalipsot ma igaks juhuks ei rentinud. Targasti tegin – vesi oli külm, liiva täis ja nähtavus seega vilets. Lisaks kõigele oli tuul rannast põigiti avamere suunas, vee pinnakiht kandis mind kiiresti eemale. Tükk tegemist oli jälle kaljude vahele tuulevarju ja sealt kaldale saamisega.
Burgh`saar on aga imeline – tohutud järsakud, mis püstloodis merre kukuvad, sinine vesi tuulealuses küljes, kaljurahnud vees ja kindlasti hullumoodi kala ja krabisid nende vahel. Jälgisin kaua 3-me kalipsode ja harpuunpüssidega mehe toimetamist järsakuservalt saare tuulealuses osas: ka nendel polnud sel ajal kala- ja krabiõnne.
Pärastlõuna veetsime Plymouthis. Kuna krabisaaki polnud, siis võtsin endale nõuks täna kohalikust kalast meie rahvale õhtusöök valmistada……. ja see läkski korda!
See oli tõesti imetegu, sest ei Tescos ega Lidlis ega co-Operative ega üheski restoranis ei olnud kohalikku kala. Kohalikud inimesed tänavalt isegi ei teadnud, kust seda küsida või otsida. Kui teised kusagil poodides olid, istusin mina sadamas ja vahtisin paate ja jahte. Pikkamisi tuli kibemagus merereisitunne jälle peale. Mere lõhn ja sadamasagin, uuuhhh! Täpselt 6 aastat tagasi ju kõik see juhtus…. Peale esimest Guinessi nägin sadama teises servas roostetanud vanu kalalaevu ja võrguhunnikuid. Küsisin ühelt merevaatajalt, et kas…? Pidi olema jah kalurite osakond, aga täna laupäev ja homme, kui Plymouthist jälle läbi läheme, pühapäev. Et pole lootustki. Ei uskunud ma seda selli, vantsisin ümber sadama, võitlesin kinnivajuva lüüsisilla uksega ja saingi teisele poole. Kalasadama territoorium oli tühi, väravas silt “Võõrastele sisseminek keelatud”. Samm läks kohe kergemaks! Ühe laeva juures askeldasid miskid vanad merekarud suure tünni ümber. Lähemal selgus, et see oli suur jäätünn, kus palju täis õllepudeleid sees ja palju tühje juba selle ümber. Arvasid, et mine ja vaata selle ukse taha, näe, seal üle õue. Mulle nad õlut ei pakkunud. Ise natuke tuikusid. Hõikasin sellest uksest sisse – kedagi! Pidin juba merekarude juurde tagasi hakkama minema, kui keegi mind peatas. Kust ta välja ilmus, ei tea. Rääkisin talle oma kurva loo: et eestlased, lapsest peale unistanud ainult
ühest – Plymouthi kalurite püütud värskest kalast, et koristame siin nende randasid ja Inglismaa on… “Tule siia, mihukest kala sa tahad”? No kust mina, vaeseke, seda pidin teadma, pole ju siinseid kalu näinudki. Palusin supi ja prae jaoks. Pilt sai selgeks – lappis mulle 5 suurt lestataolist kala ja 3 makrelli kotti. Mis maksab? “Ah, mis see natuke – vaid 4-5 kilo! Võta ja ole rõõmus”! Olingi. Kohe täitsa rõõmus oma tilkuva kalakotiga.
Küsisin, et mis su nimi on? Et saaksime õhtusöögilauas seda hõisata.
“Robert”.
Ok, tänud, Robert!
Koju jõudes tegin kohe laari kalasuppi ja nendest piklikest ja paksudest lestasugulastest praekalad. No oli ikka, ….. no oli ikka küll!
Kartsin, et kala on liialt palju üheks korraks. Aga kala oli võrratult hea – ilmaaegu kartsin. Robertit tänati palju. Ja Andreski ei läinud meelest.
Oli üks ütlemata ilus päev ütlemata ilusate päevade reas.
Ühel keskmisel üle 50 eesti inimesel on mõned marjapõõsad või siis natuke raha, et mõelda marjade valmimise ajal talvevarudele. Vaatamata kodumaiste ja importhoidiste küllusele kaubandusvõrgus pole meie vanaemad, emad ja meiegi paljuks pidanud kodust moositegu.
Sealsamas, Ugborough projekti aias, jäävad eestlasele silma küpsete marjadega mustsõstrapõõsad. Neid on terve aianurk täis. Valminud saaki ei kavatse korjata mitte keegi. Dilemma, kas osta mustsõstramoosi poesti või ise teha, lahendame hetkega. Muidugi teeme ise ja mitut moodi moosi korraga, sest see on imelihtne, maitsev ja saab vähese vaevaga valmis. Jagame ideed korraldajatega, kes suhtuvad asjasse pooldava viisakusega, kuid see on esmalt kõik.
Ideest tegudeni läheb libedalt, nobenäpp Anne-Mari korjab mitmeliitrise plastikpudeli täis ning pärast tööd läheb lahti moositegu. Korjatud kogusest pool saab toormoosiks minu maitse järgi, teine pool keedumoosiks Anne-Mari maitse järgi. Kiiremat tarbimist vajav toormoos ehk cold-made jam saab õhtusel degisteerimisel Barry poolt maksimumpunktid, sest vähese koguse suhkruga esile tulnud naturaalne ja puhas marjamaitse on kohalikule rahvale midagi täiesti tavatut ja ahvatleb veel ja veel ja veel lisa võtma. Eriti hea on moos koos saia ja külma piimaga.
Järgmisel päeval sõnastab Barry maitseelamuse Meli tarbeks ümber. Mel on kodus jõudnud kõnelda meie sensatsioonilisest moositeost, mispeale Meli pere ootab pikisilmi samasugust toormoosi.
Nüüd jutustan mina, kuidas toormoos valmis. Palju marju, palju suhkrut, kuidas ja kui kaua marju suhkruga hõõruda, kus hõõruda, kui suur kauss, jne, jne. Kuna tegin silma ja maitse järgi, siis jutustan umbes, mis ja kuidas ning loodan väga, et aianurgas valminud mustsõstrad korjatakse ning tehakse nii rohkem kui ühes inglise peredes moosiks kodusel,
eestlasele omasel moel. Meli ja tema pere osas olen kindel, et cold-made jam pälvis nende poolehoiu.
Meie endi tarbeks ise tehtud toor- ja keedumoos asendasid üksjagu aega poemoosi hommikupurdu peal.
NB! Moosilool pilte pole, lihtsalt jutustab tavade erinevusest.
Pille kommentaar: ja pilte ei saa ka tagantjärgi teha, sest marjad on otsas ja moos on otsas.
Buckfast Abbey klooser rajati 1018. Tuhande aasta jooksul on siin palju ümber ehitatud, suletud, avatud ja muudetud ning tänapäeval on täitsa kena koht. Rahvas laulab kirikus, poes müüakse munkade tehtud veini, seepi ja moosi.
Kiriku kõrval on üks ilus maja, mille küljes on oma kuue meetri kõrgune vesiratas. Põõsast leidsime mündiootel telefoniputka.
Kust küll on tulnud see lihtsameelne arusaamine, et aeg liigub ühtlase kiirusega? Meie Inglismaa-seiklusel on küljes üks parandamatu viga – aeg lendab sellise hooga, et mitte ei saa tal sabast kinni ja nii jääbki jälle ülehomseks või mõneks teiseks päevaks see lubatud kirjutamine. Proovin siinkohal seda viga veidi parandada.
Kalendris 15. ja 16. juuli kohal oli märgitud: Ugborough project, kitchen garden.
15. juuli, st esmaspäeva hommikul tõstsime autosse hunniku labidaid, rehasid, kirkalaadseid asju, korralduse kohaselt jalga vähe asjalikumad saapad-tossud, rannaplätude aeg sai selleks korraks otsa.
Seekord viis tee meid Ugborough`s väga huvitavasse ja võluvasse aeda. Meid juhatati tööplatsile ja vaatasime seal imestunud silmil ümber. Peremees Matt rääkis ära ka koha ajaloo, aga siin hakkavad kõik lood nii kaugelt pihta ja sisaldavad nii palju imestamisväärset, et kui lugu lõppenud, siis algus oli juba natuke kaugel ja päris täpselt seda edasi anda enam ei suuda. Õhku jääb soov, et ehk paneb keegi koha loo meie jaoks kirja. Nii palju siiski, et koht on kuulunud kohalikule vikaarile, aia kavandas vikaari sõber William Beckford ja et koht on vahepeal seisnud ka täiesti tühjalt ja kasutamata.
Et aed ja park on väga suured, siis praegused omanikud annaksid heal meelel osa oma aiast kogukonna käsutusse ja et oleks teada, mis ja kuidas seal toimuda võiks, siis selleks puhuks tehaksegi näitliku köögivilja aeda ja seda me hakkamegi tegema. ??? oli minu peas – nüüd?, juulikuus?, 30 kraadise kuumaga? Saime teada et meie ülesandeks on kaevata üles jupike maad, puhastada teed, kasutamata maa katta kiledega ja korjata nii palju musti sõstraid kui me tahame.
Peale igat sorti õpetussõnu asume tööle – kes kaevas maad, kes puhastas teeradu, kes kärutas kokkuriisutud risu – algas üks sebimine ja toimetamine ja tulemus hakkas ennast üsna kiirsti ilmutama.
Käigupealt parandas Andres kõik tööriistad ja kohalikud korraldajad nägid üksjagu vaeva, et meie tempot maha tõmmata. Esimese päeva lõpuks saigi kõik kaevatud, enamus teeradu puhastatud, jäid veel mõned nukatagused, mis võtavadki kole palju aega ja taimede istutamine, mis endiselt tundus täiesti uskumatu.
Ja aed hakkas oma imesid meile vaikselt ilmutama.
Teerajad. Kõigepealt meie aia ümber. Kõigil ilusti muster sees (küll veidi lagunenud, aga ikkagi) ja kanalid servas, et vesi liiguks sinna kuhu peab.
Mulle on alati tundunud, et ühe raja südamesoov on sind kuhugi viia, tuleb lihtsalt tema juhatusele järgneda. Need meie värskeltpuhastatud rajad viisid teise aeda – no mis aed see on, see on imeline park, mille üheks väga iseloomulikuks jooneks on “salarajad” ja läbi kogu valduse jooksev oja, mille kasutamine ja jagamine erinevate trikkidega on olnud nii nutikas, et vett on jätkunud nii iluks kui aedade tarbeks.
Alles siin pargiks jalutades hakkan ma vaikselt hoomama selle paiga lumma. Piklikuks kujunadatud parkaed oma väikeste terrasside, nurgakeste, uskumatu veesüsteemi, erakordselt huvitava puudevalikuga (sekvoia moodi puu, seedripuid, hõlmikpuu, tulbipuu, magnooliad, hiiglaslikud rododedronid, kameeliad ja nii edasi ja teisipidi jälle tagasi) annavad tunnistust, et tegemist on olnud millegi erakordsega.
Praeguse peremehe Matti sõnul on paljud neist ilusatest radadest leitud juhuslikult, poole meetrise lehe- ja oksasodi alt, ta näitas meile õige mitut vana veesüsteemi otsa, mis tahaks veel puhasatmist, näitas varjutaimede nurka, mis olevat jällegi välja tulnud täiesti juhuslikult ja ootamatult.
See park on kui imeaed, kus võidki lõplikult ennast ära unustada …
Aga olgu, meie ülesanne, köögiviljaaed saab jätku järgmisel päeval, st 16. juulil.
Hommikupoolikul lõpetasime juba tuttavad tööd – üks teerajajupp tuli tõesti välja kaevata mulla, rohu ja oksarisu seest, mõnes kohas veel veidi pühkida ja kaevata ja peenrad teha ja … lõunapausil hoidsime pöialt et taimed tuleks ja nad tulidki täiesti uskumatul kombel.
Kastis oli salatit, 3 tomatitaime, mingi kõrvitsalaadne asi, hulk punase peedi taimi, mitut sorti kapsaid-kaalikaid, herne taimi ja aedubade taimi ja täiesti uskumatu – 3 tunni pärast oli täiesti tubli köögiviljaaed valmis.
Jääme väga lootma, et pererahvas kastmisest ei väsi, et kogukond saab innustust ja see osa aiast muutub vahvaks roheliseks “pesaks” kohalikele, et soovi korral saaks näpud päris mulla sisse pista.
Ja muide, kahe päeva vahepeal juhtus niisugune lugu, et ma sain vanaemaks.
Pille
Lammaste mitme-setme-häälne kisakoor jätkab teist päeva oma nutulaulu. Määgimine peletas nii mõnegi inimese magusa ööune ja sel puhul pole vist kasu ka lammaste lugemisest. Mis neil loomadel küll viga, ei tea. Karjamaad Frank Parkinsoni nimelise ühika ümber on suured ja laiad. Mää-ä-ää, kostab kirjutaja kõrvu ka nüüd õhtul, arvutiklõbina taustal.
Puhkepäeva hommiku maitsestas Marju küpsetatud pannkoogivirn ja see oli päeva alguse parem pool. Seitsmekohaline hommiku- (ja õhtu)söögilaud on meil maja ees murul, täpsemalt akende all selle koha peal, kus varem oli muru, enne kui päike selle ära kõrvetas. Samas vastas ehk ületee aedikus elavad kitsed, pardid, küülikud, eeslid ja ponid. Papagoid, varesed, oravad ja muud loomad kah.
Laupäeval sõidame randa. Täna siiski mitte tööle, mitte randa koristama, vaid lihtsalt varbaid leotama. Andres loodab kohtuda mõne snorgeldava krabiga, kes oleks nõus meile õhtusöögile tulema. Seda ei juhtu. Kohtame hulgaliselt erinevate tuule- ja veespordialade harrastajaid ja kõik räägivad inglise keelt. Krabid on kivi taga peidus.
Pilchardi külalistemaja seinal on aastaarv 1336. Samas kõrval, uues hotellis, pidi tuba maksma kuussada naela. Säravvalge luksus. Helikopteriplats mäenõlval on tühi, ent allpool ootab tõusu-mõõna trasportöör, kõrge vanker ehk lihtsalt traktor, valmis hotellirahvast läbi tõusuvee kärutama.
Talguteeliste rannapäev kulmineerub valge maja taga mäetipus. Ookeani kohal kaljuserval marutuules paistab silmapiir loomulikult maailmalõpuna. Või vähemalt saad aru, et maakera on ümmargune. Alla jõudes selgub, et ka kummaline. Poole tunni eest rannaliivale jäetud asjad on lihtsalt kadunud.
Rannas on rahvast palju. Liivaväljal pinnatuisus laagriplatsile naastes kasutab jalutaja orientiirina rannajoont ja hindab kaugust veepiirist. Kuid see on petlik, sest poole tunni jooksul on vesi tõusnud ja mitukümmend meetrit rannaliiva on vee alla kadunud. Meie endine lesila on soolase veega kaetud ja pambud-plätud … õnneks siiski kaugemale kantud ja päästetud.
Õhtusöögilauas täname Plymouthi kalasadama meest Robertit, kes Andresele kotitäie suupäraseid mereelukaid kinkis – just supi ja prae jaoks. Ja kuigi Robert ise meie lauas ei viibi, tervitame teda kuupaistel valjuhäälselt.
Tuul on päeva jooksul vaibunud ja ilm kisub hämardudes juba jahedamaks.
Peetri banaanid on siin igapäevane lugu. Peetri banaanid on populaarsed ja neid söövad kõik. Seega – need on täiesti tavalised banaanid, ärge otsige siin mingit varjatud teemat. Banaanid kasvavad Aafrikas, ahvid nopivad neid ja Aafrika inimesed panevad meie jaoks karpi ja saadavad Newton Abboti Asdasse või Ivybridge Tescosse, eesti keeles öeldakse supermarketisse.
Banaanidele minunimelise pühenduse andis Barry. Eks ma jutustasin talle, et meil ei olnud nõukaajal poes banaane saada ja mulle meeldivad banaanid. Nüüd ma pean Barry röömuks iga päev, iga söögikorra ajal, pistma neid mitu tükki. Raske on, aga saame hakkama.
Barry on lõbus sell ja igal hetkel on tal mõni English joke varuks. Manchesteri aktsendiga sõnademängus läheb tavaliselt muidugi pool nalja kaduma. Eks ma püüan vastata samaga ja siis ei saa jälle tema aru. Aga Barry kõkutab selle peale midagi sellesarnast, et “Never mind, I’ll laugh anyway”.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis alustan hommikusöögist, mille kohustuslik komponent on Ljudmilla keedetud herkulopuder sultanitega. Sultanid on nimelt rosinad, neid olgu ohtralt. Alates tänasest sai paika pudru koguse vastavus sööjate kõhtude mõõtudele, mis tähendab, et jagus täpselt kõigile. Lisaks meisterdas Andres ütlemata vajalikud konksud köögirätikutele kusagilt leitud alumiiniumtraadist. Need kaks seika selgitavad, et tubli meeskond saab kõik väga hästi tehtud. Hommikueine järgselt võtame ette vaba päeva retke ja suundume avastama Dartmoori rahvuspargi lääneosa. Meie elamise juurest viib maantee mööda kohalikust pubist Welcome Stranger läbi Bickingtoni.
Tee on suisa nii kitsas, et naljatledes arutleme, kas pöörata tagasi või mitte.
Otsustame, et mitte ja liigume Hektor Value poole, kus asub üks rahvuspargi külastuskeskustest. Koheselt tutvume väga eneskindlate dartmoori ponidega, kes külastuskeskuse parklas läbisõitjaid ja peatujaid tervitamas on. Väike peatus ja teekond loodusliku tor-i tippu paneb proovile meie reaalsustaju, kas see kõik on ikkagi tegelikult just meiega toimuv. Ääretu avarus ja vapustavalt kaunis loodus lööb lihtsalt tummaks.
Maastik on kaljusem ja inimkäte poolt istutatud mets eesti mõistes on täiesti olemas, kattes sirgete ja tihedate kuusikutena mäenõlvu. Tee viib meid läbi Postbridge, Princetowni ja Two Bridgesi, kuni Barratori veehoidlani. Postbriges teeme jälle peatuse imetledes vana-rooma aegset silda ja nautides karastavat suplust ojas.
Burratori valda jõudes annab viit teada, et nelja miili ulatuses on maantee tarastamata, mis tähendab, et teel ja tee ääres on ponid, lambad, metsikud hobused koos varssadega ja lehmad. Liigume edasi just seda liiki looma kiirusega, kes parasjagu teel asub.
Möödume Dartmoori vanglast imetledes maavaldusi eraldavaid kiviaedu kahel pool maanteed. Barratori veehoidla kaldalt, metsast, avastame umbes 722 jala kõrgusele merepinnast XVI sajandil ehitatud Shittlesta, praegu Sheepstor, mõisahoone varemed, mis kuulusid Elfordi perekonnale.
Oh, et kui need müürid saaksid kõnelda…… Tagasiteel olen oma mõtete koondamisega hädas, nii palju on muljeid, mida ei saa sõnades edasi anda lihtsalt.
Meie esimene täispäev Inglismaal oli korraldajatel planeeritud puhke-, kohanemis- ja silmaringi laiendamise päevana.
Peale hommikusööki võttis Andy seltskonna bussi ja sõit läks Seale Hayne`i. See on vägev ristkülikukujulise põhiplaaniga punasest tellisest väänkasvudesse mattunud. lossisarnane hoone, mis 101 aastat tagasi ehitati põllumajandus- ja kalanduskooli tarbeks. Pidi olema Oxfordi Ülikooli hoonete sarnane. Olen ju korra sealgi käinud, aga aeg ja muud mõjuvad tegurid on igasuguse mäluseose jõudnud ära kaotada.
Praegu on siin TCV keskus, söögikohad, kunstigalerii, vanade ja puuetega inimeste töötoad ja palju muudki. Saime teada, et meie 2. ja 3. nädal mööduvadki just siin. Andy korraldas meile kohtumise Eestisse sõitvate Inglise vabatahtlikega. Istusime ringis, ajasime omavahel juttu ja siis tutvustasime oma vestluskaaslast. Kuna inglased oskavad inglise keelt meist pisut paremini, siis nende tutvustused olid mõnevõrra sisukamad.
Järgnevad päevad, neid oli 5, võib kokku võtta ühe lõiguna – need olid meie rannakoristuspäevad.
Igal hommikul läksime bussiga randa, neid oli kokku kümmekond, üks ilusam kui kolmas! Seal hakkasime tõusu- ja mõõnavaheliselt rannaribalt prahti kokku korjama. Korjamise mõtteks polnud mitte rand puhastada, kuigi kõigis randades ma seda ju ka möödaminnes tegime, vaid igasugune prügi täpselt üle vaadata, päritolukoht oletada ja siis klassifitseerida.
Uurimsandmed lähevad vastavatesse ametkondadesse, kes neile toetudes saavad hakata keskkonna huvides kehtivaid reegleid või seadusi muutma.
Pilt, mis Inglismaa edelaosa randades meile avanes, oli nukker. Tõepoolest, plastik on maailma vallutamas. Olenemata sellest, kui ilus ja inimesi täis, või päris metsik ja inimtühi on rand, on ta prahti täis. Ja naljakas seejuures on, et inimene on plastiku ju ise teinud omaenese elu mugavamaks muutmiseks, kuid juba praeguseks on sellest kujunenud ohtlik relv kogu loodusele, kui aga jätkatakse samal viisil, siis juba mõnekümne aasta jooksul võib temast päris ohtlik miin kujuneda.
Miks? Võib ju arvata, et tuhka sellest, las need mere-elukad surevad, mis meil sellest…! Nii see kahjuks/tegelikult õnneks siiski, pole. Kogu maailma elustik moodustab ju terviku, kus inimene lihtsalt üks mutter teiste seas on. Tõsi küll, kõige suurem mutter, kui ometigi sõltuv kõigist teistest.
Meie tööks oli keerata rannavall ümber, otsida sealt kõik, ka kõige väiksemad inimtekkelised prügiosad ja -osakesed kokku ja selleks koostaud tabelitesse kirja panna.
Esiotsa nägime ja korjasime vaid suuri, siis hakkasime nägema ja korjama järjest väiksemaid osakesi. Alguses, Inglise reegleid järgides tegime seda paksudes töökinnastes ja pikkade näpitsatega, õiget pilti ikkagi saamata. Hiljem tegime tööd paljakäsi ja kükitades. Pilt, mis nüüd avanes, oli märksa jubedam – peenikeseks jahvatatud plastikusodi- ja graanuleid võib ruutmeetrilt leida sajuti. Tohututes kogustes on kalapüügivahendite tükke – võrgu- ja nööriräbalaid. Kilekotte, tulemasinaid, püssipadrunute haavlikonteineteid, pudeleid ja veel ja veel ja veel erinevaid sodiliike. Enamus prügist tundub siiski merelt ja laevadelt tulevat. Inglise inimesed, ka randades peesitajad, on juba prügiteema oma oluliseks eluhoiakuks jõudnud kujundada – sealt tuleb seda ilmselt ikka vähem, kui merelt.
Oma tõmbekeskuses, Kübassaare rannas kõndides, olen alati kokku korjanud kõik nähtava prahi ja selle ära viinud. Ma pole aga kordagi seal maha kükitanud, ega laiali sonkinud kogu adruvalli, tükk – tükihaaval ja vaadanud, mida meie kodumeri meie randa küll uhtuda võtab. Järgmisel suvel teen seda kindlasti, võimalusel koos Tornimäe koolilastega.
Rannad on Edela-Inglismaal imelised. Kõrged kaljud moodustavad tihti hobuserauakujulise kaare, kus imeline liivarand sees on. Laskumine sinna on tihti vaevaline ja ohtlikki, kuid pilt, mis avaneb on tõeliselt kaunis.
Lisapõnevust tekitas meile kõigile asjaolu, et rand, mis praegu ilus ja liivane on, on mõne tunni pärast kadunud.
Tõus ja mõõn!
Kuu ja Päike sikutavad oma külgetõmbejõu tõttu maailmamere vett enda poole erinevatel päeva-aegadel erinev jõuga, sõltuvat omavahelisest asendist. Seetõttu pole ka tõusu-mõõna amplituud ja –aeg iga päev ühesugune, vaid on pidevas muutumises. Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu on järgmisel aastal siinkandis oodata eriti vägevaid veetõuse. Kõiki merega seotud asju, ka perega randaminekut, aetakse siin väikese kollase raamatukese – tõusu-mõõna tabeli abil.
Minule oli see teema juba tuttav. Kui sõitsime Heikiga, oma väikese paadikesega Põhja-Inglismaalt, Adlingtonist Orissaarde, siis tegime oma esimese tutvuse tõusuga juba Londonis. Kui meile avati Limehouse lüüs Camdenis ja me väljusime pärast 12 päeva kestnud rahulikel kanalivetel popsutamist järsku õudselt möllavale ja keeriseid täis Thamesile, tuli ikka hirm nahka küll! Mis toimub? Miks see jõgi järsku lolliks läks, et tagurpidi voolama hakkas ning ülalt- ja altpoolt tulevad veed nüüd siin omavahel võitlevad? Tookord meil vedas ikka hullupööra, et Thamesi alamjooksul tegime peatuse Thurrocki purjetamisklubis ja seal mõõna kätte jäime. Kuna paat oli poris ja jõgi merre läinud, siis istusime seal kaua koos kogenud merekarudega, kes meile hindamatut meretarkust ning hädavajalikku varustust jagasid ja tänu kellele me ilmselt ka oma merereisil ellu üldse jäime. Meie vägevamad tõusud-mõõnad jäid aga Inglise kanali äärsesse sadamalinna Ramsgate´sse, kus enne meie La Manche ületamist vesi tõusis ja laskus päeva jooksul paar korda 6,5 meetrit.
Mereelustik on siin aga põnev – meeletult suured vetikad, mis terveid veealuseid metsi moodustavad, paakümmend liiki krabisid ja haisid-raisid, molluskid, tohutul hulgal meile tundmatuid karikloomi, meduuse, merikurke ja mida kõike veel…..Kaladest rääkimata.
Vesi on aga külm. Märksa külmem kui meie armsas Läänemeres juulikuus. Kuna mul snorkeldamisvarustust kaasas polnud, käisin mõned korrad vees ja katsusin paljasilmi seda ilu seal vaadata. Tulemusteta. Külm vesi tahtis sedakorda just pea ära võtta.
Ostsin suure vaevaga endale siit-sealt otsides maski-lestad-toru, mida siinsetes rannikulinnapoodides hirmraske leida on – vesi pidi liiga külm olema ja ükski normaalne inimene seal ju ei käi!
Sain laenata ka kalipso ja oi – oi – oi, missugune pilt nüüd avanes……
Umbes meetrise sõrmejämeduse kividele kinnitunud varre otsas on hiigellehvikuna lõhenenud talluseribadega KELP-nimelised vetikad. Need ribad seal varre otsas võivad kasvada isegi 3 meetri pikkuseks ja nad hoiavad veepinna poole. Kui neid seal palju on, siis avaneb ikka uskumatu vaatpilt küll. Sealsetes vetes on veel palju teisigi, värvilisi ja vähemvärvilisi pikki vetikaid, kes kõik kokku moodustavad veealuse muinasjutumaailma. Kõik liigub ja lehvib, kalad nende vahel ja krabimürakad nende all.
Võrratu vaatepilt, mis aga ilmselt kauaks kestma pole loodud. Kui inimkond samal viisil jätkab.
Omaette käsitlemist väärib teema: teed Inglismaal.
Kirjutas Andres, pildistas Peeter.
Kui ma ühel külmal päikeselisel talvepäeval Siimu häält kuulsin ja lõpuks adusin, mida ta mulle tegelikult ütles, pidin libedal tänaval seisma jääma, et mitte kukkuda. Asi oli uskumatu – mina võin sõita koos 50+ grupiga Inglismaale. Taevalik! Enneolematu! See pole ju võimalik! Kindlasti tuleb midagi vahele …
Ja siin ma nüüd olen! Täielik muinasjutt! Täna pandi sellele muinasjutule veel õieti kroon pähe – suudate te ette kujutada, et kuskil on üks roheline-roheline mägine maa laugete nõlvade ja tumedate orupõhjadega, olgugi et veideke ka kive täis, muhkusid-lohkusid, sõnajalgu, mingeid üsnagi tigedalt okkalisi põõsaid, mis ei lase sul sammugi astuda ja siis äkki, et ta õitseb imeliste kollaste õitega.
Nagu sellest oleks veel vähe – hing jääb suisa kinni, kui Barry keerab Kerstini (Franki asemel saime uue bussi, kes sai kiiresti nimeks Kerstin) nina parkimisplatsi suunas ja ei saa kohe edasi, sest platsil jalutavad, seisavad, pikutavad ja suhtlevad omavahel kõige armsamad väikesed hobused – ponid. Kõik, kes sääl juba enne meid koha leidnud, peavad seda pidu (minu jaoks) täiesti tavapäraseks ja imetlevad sõbralikke loomi lähemalt või kaugemalt. Eemal mäenõlval on valge mustakirjalised veised segi samasuguste hobustening lammastega. Imeline!
Barry teeb teepeal selgeks, et need väikesed hobused on riigi omand, kuid kui ilmad lähevad halvemaks, on farmeritel kohustus neid toita, et nad otsa ei saaks. See meeldib mulle! Tark ja südamlik riik. Ja inglaste koerad! Need imearmsad suured ja väikesed kõikvõimalikku värvi ja vormi koerad, kes jooksevad, möllavad, ujuvad ja on vait, ei “räägi”, ei haugu ega lärma randades koos inimestega olles alati. Kõik liiguvad vabalt, aga siiski kellegi valvsa pilgu all. Sõbralikud, mänguhimulised ja ütlemata väärikad pereliikmed, kes oskavad käituda nii koerte kui ka võõraste inimeste seas viibides.
Kasse olen kahjuks vähe trehvanud. Ainult siin, Frank Parkinsini keskuses (meie elukoha ametlik nimi seinal) püüdsin ühe pikajalgse musta-valge isakassiga suhteid luua. Kahjuks jäid mu pingutused mõlemal kohtumisel asjatuks. Kass lihtsalt ignoreeris mind vaatamata sellele, et teisel korral olin isegi viilaka sinki tema tarbeks külmikust kaasa krabanud. Härra kass tegi vehkat! Tean, et singiviilaka leidis see must vares, kes igal hommikul mu akna taga murul järjekindlalt oma laisavõitu järglast korralikuks vareseks välja õpetada püüab.
Inglased meeldivad mulle üliväga. Esiteks sellepärast, et nad minusuguseid vanu inimesi kellekski peavad. See on väga tore, et inglaste Andy ja meie Siim võtsid ette vahetada 50+ inimesi, kes looduse kaitsmisest mitte ainult kuulnud vaid ka tegutsenud selles vallas. 50+ on minu arvates veel noored inimesed. Mina olen 70+. Siin vaks vahet. Ja nad võtsid mind kaasa! Oli mul ju tohutult hirmusid – kas jaksan, kas saan 
keelega hakkama jne jne. Ei saa öelda, et ma kõigest, mis Barry räägib, aru saan. Aga teisede aitavad. Ma küsin ja nad selgitavad.
Tempos püsimine on teine teema. Olen küll harjutanud treppidest kõndimist ja teinud rattamatkadel kiirsööste, aga ega neist järskudest nõlvadest ülesminemine kerge ju pole. Ometi on mind ära oodatud ja see on tore.
Edasi läks asi nii: Andy istus rooli ja kukkus kupatama. Arvas, et sõiduks Blackadoni Barni Bitafordi linnakese servas kulub meil 3 ja pool tundi. Kulus rohkem.
Keel on meil ju vilets ja kui eestlasi piiratud ruumis rohkem kui üks, siis otse loomulikult kostis bussis eestikeelne jutuvada ja aeg-ajalt mõned imestushüüded; „Näe, vaata paremale! Ei-ei, hoopis vasakule! Oh, juba läks mööda!“ Andy kihutas.
Mõnel korrral sai proovitud vestlust arendada, aga ega sellest ikka õiget nahka saanud. Tema rääkis ühest asjast, meie oma puukeelega millestki muust. Yes-yes-yessidega lõpetasime varsti tähtsad teemad ja nohisesime edasi, kuni järsku…… „Vaadake nüüd paremale,“ hüüdis Andy, „seal on Stonehenge“. Taevake, oligi! Ilmatu hulk piltidelt paljunähtud hiigelsuuri kivisambaid ringis, osasid veel ühendamas kiviplokkidest katused. Milleks see küll ehitati? Kes ehitasid? Milliseid tööriistu ja abivahendeid selleks kasutati? Palju küsimusi, millele vastust pole seni keegi suutnud leida. Ka meie tarkade klubi vaevas mõnda aega selle üle pead, kuid olime hommikusest varasest tõusmisest ja pikast reisist pisut väsinud ning õigete vastusteni sedakorda jõuda ei viitsinudki. Küllap me ükskord niipalju ikka aega leiame, et selle lihtsa mõistatuse lahendame…!
Andy sättis bussi korraks põllutee mahasõidule ja andis meile võimaluse pildistamiseks.
No tuhkagi – liiklus oli katkematu! Eestlaste fotokatesse ja telefonidesse jäi hulgaliselt möödakihutavate autode uduseid katuseid, mille kohal mingid tumedad kogud – kuulsad Stonehenge sambad. Olgu, kuidas on, aga nähtud nad igatahes said!
Samal ajal käisid sajad inimesed vastupäeva ja kalli raha eest ümber kiviringi, pead norus. Küllap kõik loodavad, et ehk siin ja nüüd tuleb see sähvakas, mis mind nooreks ilusaks, rikkaks ja targaks teeb! Või meelde tuletab: kuhu kurat ma eile pubist tulles oma kingad, rahakoti ja lipsu küll kaotasin…
Teed Inglismaal on imelised. Isegi magistraalid linnade vahel on kitsamad, kui meie 2. või 3. järgu teed. Kraave pole, teeservad puha niitmata, kõrge rohi lokkab igal pool ja selle üle rõõmustajaid on sitikate, lindude ja näriliste hulgas ilmselt palju. Liiklus sujub ladusalt, märke on harva näha, needki enamasti teeviidad. Politseid põõsastes radarite või alkomeetritega hiilimas ei näinud me kordagi.
Kummaline on sõita käänulises rohelise kanalis, kus nähtavust tihti vaid paarkümmend ja laiust vaid 3 – 4 meetrit. Sõidetakse ettevaatlikult, ennast ja teisi ohtu seadmata. Ohtlike käänakute korral antakse hoiatuseks – ma nüüd tulen! – paar törtsu siganaaligi.
Imelik on kultuuriküsimus, selhulgas liikluskultuuri oma – sadade aastate jooksul kasvanud inimlikkuskiht on muutunud inglastel tänaseks nii paksuks, et paljusid täiesti loomulikke asju ei peagi enam seaduste või liiklusmärkidega üle kordama. Meil? Oh, meil on veel pikk tee käia, enne, kui sinna jõuame. Kui jõuame!?
Teed läksid aga üha kitsamaks ja hekid nende ääres üha kõrgemaks. Hekkideta teelõikudelt paistis imeline künklik maastik, mis põldudeks, heina- ja karjamaadeks on liigendatud hekkidega. Talud asuvad hajali nende vahel. Vaated võtsid ikka ohkima küll!
Lõpuks kohal.
Mõningase ekslemise järel jõudsime Blackadon Barni, kus asjad maha laadisime ja toad 1-ks ööks valisime. Meid võtsid vastu Jim ja Barry. Esimene neist on suur mehemürakas, kes harilikku kasvu inimestega kergema suhtlemise tõttu hoiab end pisut kühmu. Räägib vaiksel häälel. Barry ongi harilikku kasvu mees, kel pea alati sassis ja kelle häält võib kuulda ka läbi kivimüüride. Olgu jutt tasane või vali, aru sellest saada on pagana raske, sest kõne on kiire ja aktsent tekitab lisaraskusi. Järgmisel ööl pidime juba sama maja teisel korrusel ööbima.
Õhtusöök oli pidulik, aga lühike – algas see piisakese „Viru Valgega“ja tutvumisringiga ning lõppes kähku – kõik olid tõeliselt väsinud. Saime veel tehtud ühispildi ja …… mõned meie seast leidsid üles oma viimased jõuvarud ning läksid koos meie võõrustajatega pubisse.
Pildil TCV vabatahtlikud projektijuhid Jim ja Barry ning kuus äsjasaabunud vabatahtlikku töötegijat Eestist.
(Jätkub)
Andres
Tänane hommik oli sama kena ja päikeseline nagu eelmised. Meid ootas ees tuttav töö – rannakoristus Wonwelli rannal. Sinna viis kitsas ja käänuline asfalttee, kahelt poolt piiratud kõrge hekiga, mis bussi katuse kohal enamasti tunneliks põimununa pakkus salapärast ja varjulist teekonda. Tähelepanuväärne oli autojuhtide hoolivus ja arvestamine vastassuunast tulijatega, mida näidati välja “igaks juhuks signaaliga” enne järgmist käänakut, seismajäämise või küllalt pika maa tagurpidi tagasi sõitmisega.
Kohale jõudes paistis, et rand on prahist täitsa puhas, kuid sellest täitsa puhtast rannast kogus meie usin seltskond 9 kg igat sorti prügi ja ühe haikala muna jäänused. Kõik sai nagu kord ja kohus registreeritud ja pildistatud. Pärast suurt pingutust suundusime Mothercombe rannale lõunat sööma ja paariks tunnik lõõgastuma. Võrratu avarus, kaunis ookean ja kosutav pärastlõuna on just see, mida vajab vabatahtlik 50 pluss. Lihtsalt jumalik.
Praktlise elu poole pealt oli juba mitu päeva toiduvalmistamine meie jaoks küllalt keeruline – ohutuse eesmärgil täiesti nüride nugade tõttu, kuid Andrese leitud noateritajate abil, millkes sobisid ideaalselt kivid ookeani kaldalt, sai mure peoga pühitud. Lisaks lahendas Andres teisegi mure, olles just niisuguse peenikese otsaga Nokia mobiililaadija omanik, mis Marjul ja Anne-Maril koju oli jäänud.
Õhtusöögiks valmistudes on meie boss Barry eksimatult hinnanud, et väga heade toiduvalmistamise oskuste suunas on noortel pikk tee käia ning jaganud vajalikud tööd võimetekohaselt ehk siis 50+ on kõõgitoimkonnas ja noored samal ajal bussipesus ja hiljem nõudepesus.
Talgutee 